Ja siit ma tulen..

Ja ongi kätte jõudnud aeg, kui hakkan Euroopa poole liikuma. Kõigpealt nädalakeseks peatus Poolas, ja siis juba koju. Koju jõudes sõidan esimese asjana oma pisikese õe Johanna jõulukontserdile! Need kaks nädalat Eestis saavad olema head! Mullivann, saun, kaminas praksuv tuli, mu tädi tehtud maailma parim kapsapirukas, mu ema küpetised, kõik sõbrad jne jne.. Loomulikult mu koer ka, kes ilmselt esmajoones tahab mu ära süüa, sest et ei mäleta mind, aga parem oleks, kui ta minuga ikka sõbraks hakkab kohe esimesel päeval.

( Daisy )

Kirjutan Teile siis, mis põnevat ma siin kah teinud olen. Eelmine nädal käisime Marlene´iga New Oreleansis. Väike linnake, mille asustasid prantslased 1718. Väga hubane oli - tohutul hulgal pisikesi kohvikuid, mis kõik olid täis vapustavat küpsetiste hõngu, samuti sai kuulda palju prantsuse keelt.

Muidu on läinud elu ikka vanaviisi. Trenn, kool, trenn. Mõnikord olen jõudnud kinno, mõnikord shoppama.
Homme hommikul hakkan siis tulema. Täna veetsime siis mõnusa õhtu, kuulates jõululaule, koos Alexi, Amberi ja Jeni´ga. Amber tegi pastat ning hiljem valmisid ka küpsised. Väga mõnus õhtupoolik oli! Nüüd panen veel asjad kohvrisse, iPod laadima ja siis magama, et hommikul varakult oma päeva alustada!

( Mina siin Pjotsiga lihtsalt lamamas )

NB! Happy Christmas - Alex tegi ühe video ka, et kui huvi on võite vaadata ! Minul teeb see video alati halvema päeva paremaks :)

http://sendables.jibjab.com/view/ptA76WtqXKBtrJ0QwtI4

Kellele ei meeldiks kingitusi saada?

Minule igaljuhul meeldib. Täna sain kätte paki, mis emme mulle saatis. Mina jälle oma jõulu teemaga, aga kui paki kätte sain oli tunne nagu oleks varajased jõulud. Põnevus oli suur pakki avades. Saadetis avatud, leidsin sealt magusat maiustamiseks ( siiski Kalevi kommid ei saa vastu millelegi muule ) ja oma armastatud termose sain ka! Tänud Emme.

( Siin pildil oma järgmise aasta toakaaslastega - see aasta saab olema lõbus )

Siin olid kõik hullumas kui Halloweeni nädal hakkas. Kes mida kannab? Kes kust endale riided ostab? Kes kuidas oma juuksed sätib? Kes kannab seda, kes seda? Siblimist ja sagimist oli maja täis terve nädala. Oli tore küll, aga mitte midagi erilist.

Ja ma arvan, et ameeriklased ootavad juba ootusärevalt järgmist aastast ( mõned nendest juba isegi teavad, kelleks riietuvad ) .

Õnneks leidub mul siin mõni eurooplane ka!


Koolis läheb hästi, trennis ka. Käisime vahepeal nädalakese Floridas võistlemas ja järgmine nädal Tennessee invite. Reeglina olen harjunud lendama ikka mugavates riietes, kuid seekord peame olema " viisakalt riietatud " nagu nad ütlesid. Seega peame kandma kleiti ja kontsakingasid. Tere hommikust?? Kes lendab sellises riietuses ..

Siis jääb veel kaks nädalakest siin, nädalake Euroopakatel ja siis koju!!

Oma TOPi kuldkalakesi tahaks näha.

Ja neid kullatükikesi ka! ( sellised näevad välja meie Skype´i vestlused )

Jõulud lähenevad kiiruga. Tuleb veel vaid paar korda magama minna ja siis ärkangi juba kodus, maja täis piparkoogi hõngu ja kuusk ehitult kamina kõrval. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis ei jõua seda aega ära oodata! Samas ei taha ma, et see liiga kiirelt kätte jõuaks, sest vastasel juhul on jõulud möödas ja tuleb tagasi kooli põrutada. Jõulude tähistamist siin ei kujutaks ma mitte mingil juhul ette - jõulud ilma lumeta pole õiged jõulud.
Kui keegi huvi tunneb, et kuidas mul siin läheb, siis võin teile vastata, et hästi. Trennid on jätkuvalt tapvad, kuid naerust ja pisaratest ( mis on põhjustatud naerust - Kajeli ma igatsen sind siia, sest keegi ei naera siin koos pisaratega ) puudust veel ei tule. Oleme teinud juba paar võistlust ja tulemused lähevad loodetavasti ülesmäge kuni tipuni välja. Järgmine nädal on fall break, aga ega meile puhkust ei anta! Me sõidame Floridasse võistlema. Parem oleks, et meil hästi läheb :)
Kui üle-eelmine aasta ( 11. klass ) pidi ennast aeg-ajalt vägisi kooli vedama ja 12.klassis juhtus ka ette päevi, kui kohe üldse ei tahtnud kooli minna, siis ülikooliga on asjalood teisiti. Ma küll pole enam kindel, et kas psühholoogia on just see eriala, mida ma õppida tahan, aga kõik tunnid on huvitavad ja haigutama kipun vahel harva.

Eile oli järjekordne mäng. Inimesed hakkavad juba esmaspäeval ootama laupäevast mängu ja nädala lõpu poole on kohe tunda, et elevus inimeste seas kasvab. Esmaspäeval tehakse plaanid kelle juures mängu vaadatakse ( juhul, kui see ei toimu kodustaadionil ) , teisipäeval mõeldakse välja, et mida süüa tehakse. Kolmapäeval valitakse välja riided, mida kanda ja kui garderoob tundub tühjana, siis käiakse neljapäeval kiiruga kaubanduskeskuses, et endale mõni lilla või kollane riideese soetada. Ja reedel ollakse nii vaimustuses, et siis ei jää midagi muud üle, kui vaid oodata mängu. Ja laupäev algabki ..

Esialgu tuuakse staadionile päris Mike the Tiger, kuid hiljem jookseb platsil ringi tema.

GEAUX TIGERS!

Olen teie jaoks siis, kui on vaja. Ja kui pole, olen ikkagi. Mul on kaks kätt, olen kallistaja ja ...

.. see laul kõlab mu arvutist päris tihti!

Eks ma hakkan siis otsast peale.. Kirjutasin juba jutu valmis ja kustutasin kogemata sama targalt ära. Aga ma armastan teid nii palju, et ma kirjutan uuesti ! Hingan paar korda sügavalt sisse-välja ja alustan...

Istun praegu Study Hallis ( kohas, kus ma peaksin 8 tundi nädalas veetma tegusalt õppides ) . Mõnikord mööduvad need tunnid filme vaadates, teinekord jällegi arvutis pilte korrastades, kuid ema-isa meelerahuks võin öelda, et siiski ka vahest usinalt koolitööd tehes. Ega mul siin midagi põnevat selle kuu jooksul juhtunud ei ole, iga päev sama jama - 5.18 äratus, siis trenni, hiljem kooli, siis sööma, jooksuga tagasi kooli, sealt kiirustades trenni ja kella poole 5ks on kõik läbi. Kiirel sammul kodu poole, muusika mängima ja natukeseks voodisse pikali, et oma jõuvarusid täiendada. Kui piisavalt energiat kogutud, siis päev jätkub.

Söögist tunnen puudust. Tunnen täiega puudust. Ei oska nad teha omletti, liha ega kooke. Kui tellida hommikusöögiks omlett, saad vastu õlist tilkuva munaroa, liha on 8l korral 10st kuiv ja koogid liiga rasvased, juba kahest ampsust võid tunda kuidas suhkrutase su veres tõuseb 100ni. Mu lemmikroaks on siiski Reginelli´s pakutav Pesto Tortellini - Cheese filled tortellini with creamy pesto sauce. Mmm, see viib keele alla! Tulge aga kõik maitsma ;)

Tüdrukutele võin öelda, et ilusad poisid puuduvad. Meeter kuuekümne viie sentimeetrised könnid siblivad ringi, aeg-ajalt silmsidet otsides. Fuhh, unustage ära! Sorri, te-olete-liiga-lühikesed!

Aeg lendab kui lennutiivul ja iga päev on täis naeru ja rõõmu. Vahest on tulnud ette ka kurvemaid hetki, kuid neid võin lugeda kokku isegi ühe käe sõrmedel ( seega neid on minu puhul vähe ) .

PS ! Ja tänan kõiki nende toredate Skype´i vestluste eest, mis meil on olnud ja mida meil veel sadamiljonüks tükki tuleb.

Selline on naeratus, mida tuleb teha siin!

Ja selline on reeglina naeratus kodus, Euroopas :)

Muahh,

Imepisike killuke juttu teile!

Mõtlesin, et teen postituse siis, kui olen siin umbes täpselt 1 kuu olnud, kuid mu tädi juba uuris, et miks ma ei kirjuta, ema sõbranna ütles, et loeb mu blogi, Karleen uuris, et kas ma ikka elus ja ka Kevin mainis, et täida blogi. Teen ühe imepisikese postituse ja siis magama. Proovin see nädal ühe pikema ka teha. Mis proovin? Loomulikult ma teen, üks kuu on ära oldud juba ja aeg on lennanud kiiresti.
Tegelikult praegu on see hetk, kus ma peaksin istuma raamatuvirna taga peidus ja kordama homseteks töödeks, aga EI. Palju parem on olla oma pehmes voodis, viia ennast kurssi Eestis toimuvaga, vaadata läbi paremate sõbrannade/sõprade facebooki profiilid, hingata Juicy Black Cherries lõhnalise küünla hõngu ja mõelda sellele, et mina siin hakkan lambaid lugema, et unne vajuda, kui teie seal juba ilmselt üleval. Kindlasti mõni teist veel magab, aga ilmselt enamus on uueks nädalaks valmis!
Kui ma veel eile oma tiimikaaslastega rääkisin ja nad küsisid, et kas ma kodu igastsen, siis ma vastasin naerul suuga, et " Hahh.. kusjuures imelik on see, et suurt igatsust polegi peale tulnud! Tunne on selline nagu oleks pikemaks ajaks treeninglaagrisse sõitnud! " Kuid täna hommikul oma pisema õega rääkides see muutus. Emme tegi pannkooke ja Johanna mõtles, et säästab mulle ka ühe selleks ajaks, kui ma tagasi tulen. Just nii - selleks ajaks, kui ma tagasi tulen! Küll ta on mul ikka armas!
Inimesed on siin toredad ja hoolivad. Naerust puudust ei tule! Võiks öelda, et pigem pisaratest, sest neid pole ma veel näinud kellegi silmast langemas.
Minul läheb hästi, trennides suren, muidu naeran ja naudin päikest! Lühidalt kokkuvõetud ja see nädal kirjutan pikemalt. Olge musid ja ilusat nädala algust teile :)

Paar pilti ka vaatamiseks..

Reis kestis kokku üle 28 tunni siia, sisaldades endas ligikaudu 16 tundi lendamist. Päris väsitav oli, aga lõpuks kohale jõudes oli mul 2 tiimikaaslast vasatas ! Muretsesid ja imestasid ennast hulluks, et mu reis nii kaua kestis ja tahtsid mind arsti juurde viia, et ma hiljem haigeks ei jääks. Mina loomulikult suutsin midagi kokku häamada ja arsti juurde minek jäi õnneks ära!
Päevad lähevad siin tohutu kiirusega. Hommikul üles ärgates on tunne, et aega on tohutult ja mida ma sellega peale hakkan, aga järsku avastadki, et juba on õhtu kätte jõudnud ja tuleb magama heita.
Eile panime paika oma tunniplaani ka! Pean võtma 5 klassi - matemaatika, kinesioloogia, prantsuse keele ( elagu Talme !! ) , inglise keele ja sissejuhatuse psühholoogiasse. Ja prantsuse keelt on 4 korda nädalas. Jah, kuulsite õigesti - 4 KORDA NÄDALAS!! Seda tundub hetkel pisut palju !

Inimesed on siin liiga sõbralikud. Just, nad on LIIGA sõbralikud. Kogu aeg peab olema keep smiling näol ja päevas umbes 10 korda küsivad, et " Kas kõik on ikka korras ". Lisaks sellele vabandavad nad ette ja taha! Vot see häirib mind juba praegu, aga küll ma ära harjun sellega.

Ja kõik mu sõbrad, kes te lähete kuskile kaugele - Ärge üldse muretsege, see lahe. Kuulge, kui isegi mina hakkama saan ( te ju teate, et ma tegelikult väga õrnahingeline ) , siis saate teie ka. Ja Skype - wow, see on lihtsalt parim leiutis !

Selline on siis meie ülikool.

Ja see tiiger elab meil ülikoolis :)

Ja juba ma lähengi!

Hetkel, mil me saatsime Robi Hollandisse, sain ma aru, kui lähedal on ka minu lend! See on ju peaaegu, et kohe. Vaid 48 tundi veel ja ma olen läinud ja ma ei tea, et millal tagasi tulen :( Kurb.. ülikurb! Aga samas ka tore ja põnev !

See hetk oli liiga kurb - sa näed, kuidas Robi läheb turvaväravatest läbi, pisarad silmas ja sa tead, et näed teda 365 päeva pärast. 365 ? Jah, tõesti, nii on.

Ja millal mina tagasi tulen? Hea küsimus, millele ma vastust praegu ei oska öelda, kuid kui teada saan, annan ka teile teada. Jään Teid igatsema :*