Mõtlesin, et teen postituse siis, kui olen siin umbes täpselt 1 kuu olnud, kuid mu tädi juba uuris, et miks ma ei kirjuta, ema sõbranna ütles, et loeb mu blogi, Karleen uuris, et kas ma ikka elus ja ka Kevin mainis, et täida blogi. Teen ühe imepisikese postituse ja siis magama. Proovin see nädal ühe pikema ka teha. Mis proovin? Loomulikult ma teen, üks kuu on ära oldud juba ja aeg on lennanud kiiresti.
Tegelikult praegu on see hetk, kus ma peaksin istuma raamatuvirna taga peidus ja kordama homseteks töödeks, aga EI. Palju parem on olla oma pehmes voodis, viia ennast kurssi Eestis toimuvaga, vaadata läbi paremate sõbrannade/sõprade facebooki profiilid, hingata Juicy Black Cherries lõhnalise küünla hõngu ja mõelda sellele, et mina siin hakkan lambaid lugema, et unne vajuda, kui teie seal juba ilmselt üleval. Kindlasti mõni teist veel magab, aga ilmselt enamus on uueks nädalaks valmis!
Kui ma veel eile oma tiimikaaslastega rääkisin ja nad küsisid, et kas ma kodu igastsen, siis ma vastasin naerul suuga, et " Hahh.. kusjuures imelik on see, et suurt igatsust polegi peale tulnud! Tunne on selline nagu oleks pikemaks ajaks treeninglaagrisse sõitnud! " Kuid täna hommikul oma pisema õega rääkides see muutus. Emme tegi pannkooke ja Johanna mõtles, et säästab mulle ka ühe selleks ajaks, kui ma tagasi tulen. Just nii - selleks ajaks, kui ma tagasi tulen! Küll ta on mul ikka armas!
Inimesed on siin toredad ja hoolivad. Naerust puudust ei tule! Võiks öelda, et pigem pisaratest, sest neid pole ma veel näinud kellegi silmast langemas.
Minul läheb hästi, trennides suren, muidu naeran ja naudin päikest! Lühidalt kokkuvõetud ja see nädal kirjutan pikemalt. Olge musid ja ilusat nädala algust teile :)
Paar pilti ka vaatamiseks..
Tegelikult praegu on see hetk, kus ma peaksin istuma raamatuvirna taga peidus ja kordama homseteks töödeks, aga EI. Palju parem on olla oma pehmes voodis, viia ennast kurssi Eestis toimuvaga, vaadata läbi paremate sõbrannade/sõprade facebooki profiilid, hingata Juicy Black Cherries lõhnalise küünla hõngu ja mõelda sellele, et mina siin hakkan lambaid lugema, et unne vajuda, kui teie seal juba ilmselt üleval. Kindlasti mõni teist veel magab, aga ilmselt enamus on uueks nädalaks valmis!
Kui ma veel eile oma tiimikaaslastega rääkisin ja nad küsisid, et kas ma kodu igastsen, siis ma vastasin naerul suuga, et " Hahh.. kusjuures imelik on see, et suurt igatsust polegi peale tulnud! Tunne on selline nagu oleks pikemaks ajaks treeninglaagrisse sõitnud! " Kuid täna hommikul oma pisema õega rääkides see muutus. Emme tegi pannkooke ja Johanna mõtles, et säästab mulle ka ühe selleks ajaks, kui ma tagasi tulen. Just nii - selleks ajaks, kui ma tagasi tulen! Küll ta on mul ikka armas!
Inimesed on siin toredad ja hoolivad. Naerust puudust ei tule! Võiks öelda, et pigem pisaratest, sest neid pole ma veel näinud kellegi silmast langemas.
Minul läheb hästi, trennides suren, muidu naeran ja naudin päikest! Lühidalt kokkuvõetud ja see nädal kirjutan pikemalt. Olge musid ja ilusat nädala algust teile :)
Paar pilti ka vaatamiseks..
No comments:
Post a Comment