Hetkel, mil me saatsime Robi Hollandisse, sain ma aru, kui lähedal on ka minu lend! See on ju peaaegu, et kohe. Vaid 48 tundi veel ja ma olen läinud ja ma ei tea, et millal tagasi tulen :( Kurb.. ülikurb! Aga samas ka tore ja põnev !
See hetk oli liiga kurb - sa näed, kuidas Robi läheb turvaväravatest läbi, pisarad silmas ja sa tead, et näed teda 365 päeva pärast. 365 ? Jah, tõesti, nii on.
Ja millal mina tagasi tulen? Hea küsimus, millele ma vastust praegu ei oska öelda, kuid kui teada saan, annan ka teile teada. Jään Teid igatsema :*
Kätu! Mul on väga hea meel, et sa blogi kirjutad - ootan suure huviga põnevaid pilte ja mõtisklusi! Ja kui vahest lähebki pea norgu, siis tea, et teises maailma otsas on üks tüdruk, kes tunneb täpselt seda sama. Aga...
ReplyDeleteme saame hakkama. Ja kuidas veel!
Bisous.
Ma ikka proovin kirjutada jah, aga esialgu ma ilmselt seda väga tihti ei täienda, kuna aega napib! Ja me saame alati Skype´ida, kui meil tuju peaks olema kurb ja see teeb alati paremaks, kui sa tead, et kellelgi on sama seis ja sa saad temaga muresid jagda!
ReplyDeleteMa juba ootan sind skype´i :)
Gros bisous .