Olen teie jaoks siis, kui on vaja. Ja kui pole, olen ikkagi. Mul on kaks kätt, olen kallistaja ja ...

.. see laul kõlab mu arvutist päris tihti!

Eks ma hakkan siis otsast peale.. Kirjutasin juba jutu valmis ja kustutasin kogemata sama targalt ära. Aga ma armastan teid nii palju, et ma kirjutan uuesti ! Hingan paar korda sügavalt sisse-välja ja alustan...

Istun praegu Study Hallis ( kohas, kus ma peaksin 8 tundi nädalas veetma tegusalt õppides ) . Mõnikord mööduvad need tunnid filme vaadates, teinekord jällegi arvutis pilte korrastades, kuid ema-isa meelerahuks võin öelda, et siiski ka vahest usinalt koolitööd tehes. Ega mul siin midagi põnevat selle kuu jooksul juhtunud ei ole, iga päev sama jama - 5.18 äratus, siis trenni, hiljem kooli, siis sööma, jooksuga tagasi kooli, sealt kiirustades trenni ja kella poole 5ks on kõik läbi. Kiirel sammul kodu poole, muusika mängima ja natukeseks voodisse pikali, et oma jõuvarusid täiendada. Kui piisavalt energiat kogutud, siis päev jätkub.

Söögist tunnen puudust. Tunnen täiega puudust. Ei oska nad teha omletti, liha ega kooke. Kui tellida hommikusöögiks omlett, saad vastu õlist tilkuva munaroa, liha on 8l korral 10st kuiv ja koogid liiga rasvased, juba kahest ampsust võid tunda kuidas suhkrutase su veres tõuseb 100ni. Mu lemmikroaks on siiski Reginelli´s pakutav Pesto Tortellini - Cheese filled tortellini with creamy pesto sauce. Mmm, see viib keele alla! Tulge aga kõik maitsma ;)

Tüdrukutele võin öelda, et ilusad poisid puuduvad. Meeter kuuekümne viie sentimeetrised könnid siblivad ringi, aeg-ajalt silmsidet otsides. Fuhh, unustage ära! Sorri, te-olete-liiga-lühikesed!

Aeg lendab kui lennutiivul ja iga päev on täis naeru ja rõõmu. Vahest on tulnud ette ka kurvemaid hetki, kuid neid võin lugeda kokku isegi ühe käe sõrmedel ( seega neid on minu puhul vähe ) .

PS ! Ja tänan kõiki nende toredate Skype´i vestluste eest, mis meil on olnud ja mida meil veel sadamiljonüks tükki tuleb.

Selline on naeratus, mida tuleb teha siin!

Ja selline on reeglina naeratus kodus, Euroopas :)

Muahh,

Imepisike killuke juttu teile!

Mõtlesin, et teen postituse siis, kui olen siin umbes täpselt 1 kuu olnud, kuid mu tädi juba uuris, et miks ma ei kirjuta, ema sõbranna ütles, et loeb mu blogi, Karleen uuris, et kas ma ikka elus ja ka Kevin mainis, et täida blogi. Teen ühe imepisikese postituse ja siis magama. Proovin see nädal ühe pikema ka teha. Mis proovin? Loomulikult ma teen, üks kuu on ära oldud juba ja aeg on lennanud kiiresti.
Tegelikult praegu on see hetk, kus ma peaksin istuma raamatuvirna taga peidus ja kordama homseteks töödeks, aga EI. Palju parem on olla oma pehmes voodis, viia ennast kurssi Eestis toimuvaga, vaadata läbi paremate sõbrannade/sõprade facebooki profiilid, hingata Juicy Black Cherries lõhnalise küünla hõngu ja mõelda sellele, et mina siin hakkan lambaid lugema, et unne vajuda, kui teie seal juba ilmselt üleval. Kindlasti mõni teist veel magab, aga ilmselt enamus on uueks nädalaks valmis!
Kui ma veel eile oma tiimikaaslastega rääkisin ja nad küsisid, et kas ma kodu igastsen, siis ma vastasin naerul suuga, et " Hahh.. kusjuures imelik on see, et suurt igatsust polegi peale tulnud! Tunne on selline nagu oleks pikemaks ajaks treeninglaagrisse sõitnud! " Kuid täna hommikul oma pisema õega rääkides see muutus. Emme tegi pannkooke ja Johanna mõtles, et säästab mulle ka ühe selleks ajaks, kui ma tagasi tulen. Just nii - selleks ajaks, kui ma tagasi tulen! Küll ta on mul ikka armas!
Inimesed on siin toredad ja hoolivad. Naerust puudust ei tule! Võiks öelda, et pigem pisaratest, sest neid pole ma veel näinud kellegi silmast langemas.
Minul läheb hästi, trennides suren, muidu naeran ja naudin päikest! Lühidalt kokkuvõetud ja see nädal kirjutan pikemalt. Olge musid ja ilusat nädala algust teile :)

Paar pilti ka vaatamiseks..